Kirjutama õpime kirjutades: July 2011

Nüüd olen tagasi Eestis ja muljeid on omajagu. Seitsmeteistpäevane Prantsusmaa reis oli tore. Nende päevade jooksul nägi ja juhtus palju. Ilmselt reisiagentuuriga nii palju ei näeks, kuigi muretsemist oleks samas vähem, kuid mõttetu oleks oma raha raisata, kui isekäies saaks odavamalt. Üks suur pluss on see, et saab ise otsustada, kui kauaks kuskile pidama jääda. Reisiagentuuriga saaks Pariisis olla alla ühe päeva, aga meie olime kaks päeva. Pariis oligi umbes selline nagu ma seda ette kujutasin - valged majad, kitsad kohvikutänavad, suitsetavad pariislased ja umbsed metrood täis muusikuid. Kuntsniku paradiis, Pariis!

Enne Pariisi käisime veel Amiens'is, mis oli pühapäeva tõttu nagu katolikes maades ikka välja surnud. Kohvikud olid kinni, inimesi ei liikunud ega autosi ei sõitnud. Õnneks oli Notre-Dame lahti, mis on mitu korda suurem kui Pariisi Jumalaema kirik. Amiens'i Notre-Dame oli küll suur, aga Pariisi Notre-Dame meeldis mulle rohkem. Tihtipeale just suurus ei loegi, vaid pigem õhkkond. Pariisi katedraal oli hämar ning jättis sügavama mulje. Kuigi mõlema katedraali ajalugu ulatub väga kaugele. Julgen väita, et ehk isegi 3. sajandisse, aga eks muidugi neid on ajapikku täiustatud ja maha põlenud, aga ajalugi siiski.

Pettuma pidin siiski. Versailles lossis nimelt. Alustades sellest, et kotikoeraga ei lastud sisse ei muuseumisse ega aedadesse ja lõpetades sellega, et pidime kahes järjekorras metsiku kuumuse käes seisma. Üdini halb sealne käik ei olnud, sest mingi tunnetuse sai tollest ajast ikka kätte. Meil Eestis, Prantsusmaa Louis XIV ajal, polnud tol ajal isegi mitte Kadrioru lossi. Eks seepärast tunnevad prantslased ennast siiamaani kõige haritumaks rahvaks üldse.

Moint Saint Micheli klooster oli äärmiselt imposantne - uskumatu, kuidas kõik need hooned sinna 900 meetri pikkusele saarele on ehitatud ning saare ajalugu on samuti äärmiselt põnev. Kahjuks ei saanud me näga tõusu ega mõõna. Ilmselt polegi tänapäeval enam võimalik näga, kuna see on ka ohtlik. Kui sadu aastaid tagasi oleks keegi jäänud keset liivateed tõusu ajal, millelt pääses saarele, oleks too kindlasti hukkunud. Arvatavasti on saare ümbrus ära betoneeritud ja liiva täis valatud turistide hordide tõttu, sest turistidest Moint Saint Miceheli saar elatubki.

Pärast Põhja-Prantsusmaad sõitsime Kesk-Prantsusmaale ning käisime siidri ja juustu teel, kus olid hubased vahvärk-majad. Siidrikülas olid nii armad butiigikesed, kus müüdi ilusaid kotte ja kübaraid. Saiakesi oskavad prantslaste patisserie'd ja boulangerie'd superhästi teha. Kesk-Prantsusmaa meenutas oma looduse poolest Šveitsi - mägine, kitsad kurvilised ja ohtlikud teed ning sinised mägijärved. Väga ilus!

Lõuna-Prantsusmaal ei leidnud ma mitte mingisugust imetlusväärsust St Tropez's. See sadamalinnake on turistide pool vallutatud ning kaup, eriti riided ja ehted maksavad meeletult palju. Puhkama ma sinna kindlasti ei tahaks minna, ainult juhul, kui mul oleks nii palju raha, et rentida jaht ja villa, kus saaks tõesti puhata. Eks ka rikkurid tahavad kuhugile raha panna ja selleks on Armani, Dieseli, Jimmy Choo poed ideaalsed, lisaks veel kallid ehetepoed, kus sõrmus maksab 2400€. Linn lausa kiirgas rikastest inimestest ja elust, aga eks kõigil peab mingi valik olema, kuhu pikemaks ajaks pidama jääda. Minu valik see pole.

Monacosse kulus meil umbes 100 kilomeetri läbimiseks 4 tundi, kuna väga pikad ummikud olid - ilmselt ei mahtunud kõik linnasõitjad ära. Monaco vürstiriik oli äärmiselt kokkupressitud, mitte mingusugust avarust, isegi meri oli kalleid luksusjahte täis. Siiski St Tropez'st oli ta väärikam. Väike linnriik on ehitatud nii kaljude peale, kui ka sisse. Oma auto parkisime 13 korrusele kalju sisse, eelviimasele korrusele. Maale pääsemiseks pidime sõitma 3 korda liftidega. Ruumi on, kui osatakse ruumi teha. Kahjuks ei saanud ma päris õiget Monaco tunnetust kätte, sest liiklusummikute tõttu ei saanud me sinna kuigi kauaks jääda, sest poode ja vaatamisväärsusi hakati sulgema. Kuid mulle hakkas huvi pakkuma Gibraltide dünastia ajalugugu. Huvitav ülestähendus on näiteks see, et 13. sajandil pani flaami nõid peale nõiduse, et Gibraltide suguvõsas pole kunagi õnnelikku armastust ja tundub, et nii see on siiamaani olnud.

Muljeid on palju, palju ja neid kohti oli veelgi, kus sai käidud, aga valisin välja paremad paigad.