Kirjutama õpime kirjutades

 Appi! Lausa piinlik on, et pole juba nii ammu kirjutanud. Viimati mil kirjutasin oli 1.jaanuar. Selleks on ka omad põhjused. Esiteks väga palju on olnud tegemist jaanuarikuu jooksul: küll vaja õppida, magada, teha midagi põnevat ja mõnusat ning mis kõige hullem - haige olla. Teiseks leian, et pole mõtet kirjutada, et lihtsalt kirjutada. Kokkuvõttes, nüüd mil olen 26 päeva oma blogisse kirjutamata jätnud, olen saanud nii mõneski teemas mõtteainet, millest ka siin kirjutada.


Theodor von Lerch,

 an Austrian major,

 teaching skiing

to Japanese

 army as the first

 experience to

 Japan at

 Jōetsu, Niigata on 12 January 1911

 Suusatamine! Ohh, ma armastan suusatamist, kui ma saan seda teha mõnuga ja ilma kiirustamata. Just viimasel ajal olen hakanud sellega rohkem tegelema. Ma üritan käia suusatamas vähemalt kord nädalas, mõnikord isegi kaks. Peale selle, et suusatada on mõnus, on see veel kasulik kehale ja parandab vastupidavust. Siiski, ainuke, mis suusatamise juures mulle ja kindlasti ka paljudele teistele ebameeldiv on laskumised, eriti veel sellised, kus kaob rada ära ja peab oma tasakaaluga edasi püsima. Jube! Nende hirmsate laskumiste vältimiseks on mul koos emaga hea lahendus - me lihtsalt ei sõida sealt alla, vaid lõikame ja sõidame nii, et kõigest mõnu tunda. Lisaks sellele, et suusatamine ise on mõnus tegevus, on ka peale suusatamist mõnus olla, tunned kohe, kuidas päev on korda läinud. Ma soovitan kõigil suusatama minna ja olen üsna kindel, et satute sellest sõltuvusse (aga heasse sõltuvusse!). Mul ei ole eesmärki läbida Tartu Maratoni, pigem rääkida kõigile, kui tore see on. Mind ennastki üllatab minu suusaarmastus.


PS! Kuremaa suusarajad on ühed kõige paremad, kuna on nii laskumisi, tõuse kui ka sirget maad. Tulge!