Muljed Inglismaast

 Pean tunnistama, et ma olen ikka väga halb blogija. Ma olen Inglismaalt kodus olnud juba viis päeva, aga alles nüüd blogin. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.
 Igatahes mulle hakkas tohutult Inglismaa meeldima: Cambridge on nii südamlikult armas ja mõnus koht ja London on äärmiselt mitmekülgne, igale maitsele. Suurbritanniasse lähen ma kindlasti kunagi tagasi! London oli ikka nii üllatavalt suur, et kõike ei jõudnud isegi kolme päevaga ära vaadata. Super linn! Ausalt öeldes ei suuda ma ikka veel otsuseni jõuda kumb linnast oli parem, sest minu jaoks on nad nii erinevad, aga samas omamoodi sarnased. Erinevad on nad linnamelu poolest. Londonis on palju sebimist ja tihe liiklus, kuid Cambridge on nagu väikelinn, kus isegi mõnes pargis lehmad on. Minumeelest oleks tore, kui Tartus elaksid niisamuti lehmad ja haned. Peamiselt ma olin ikkagi Cambridges ning sellest oskaksin kõige paremini rääkida. Näiteks üks tähelepanek minu jaoks oli see, et ma ei näinud seal kordagi kodutut joodikut, kes ainult hommikust hommikuni joob ja bussipingi peal magab. Tartu Emajõeäärne on seesuguse elustiiliga inimesi täis.
 Inimesed - inimesed olid uskumatult toredad! Nädala jooksul tutvusin vähemalt viiest erinevast rahvusest pärit inimestega, kuid nad kõik olid nii sõbralikud ja huvitavad isiksused, kellega suhtleks hea meelega ka edasipidi. Esimene kord käisin itaallaste juures õhtusöögil. Seal sai nalja, väga head süüa ja huvitavaid jutte pealt kuulata, igatahes see õhtu oli üks kõige armsamaid. Itaallased on ikka väga sõbralik ja tore rahvas. Eestlased võiksid eeskuju võtta! Teine kord oli õhtusöök Formal Hallis ja seal sain tuttavaks taaskord kolme itaallasega ning ühe poolakaga. Tegelikult ega see rahvus polegi nii tähtis, tähtis on see, et inimesed olid väga toredad, lausa imposantsed. Igatahes, see kolmas kord oli mu viimane päev Inglismaal ning me tähistasime koos soomlase ja eestlasega jaanipäeva, sest brittidel sellist tähtpäeva pole. Ma saan jagada ainult kiidusõnu, äärmiselt tore nädal oli!
 Londonipäevadel käisime Toweris, Tower Bridges, Briti Muuseumis, Piazza turul, Westminster Abbey's, St. Pauli katedraalis, London Eye'l, Whitehalli, parlamendihoone ja Buckinghami palee juures ning Hiinalinnas söömas. Nüüd on mul Londoni metrooskeem ka selge, äkki tuleb kasuks kunagi, kes teab. ;) Kõige ebatavalisemad juhtumid olid aga katedraalides. Esimesel Londoni päeval käisime Abbey's ja sattusime sellisel ajal, kui organist mängis nelja lugu. Muidugi esimesed kolm oleks võinud ka mina ära teha, aga viimane, neljas, oli juba midagi orelimuusika moodi, aga vähemalt saime tasuta sisse ja nägin Churchilli haua ka ära. St. Pauli katedraal on üks ilusamaid katedraale, mida ma siiamaani olen näinud, sest ta ei olnud nii ülepingutatud, vaid tagasihoidlik ja parasjagu kaunistatud. Seal saime aga osa võtta õhtupalvusest ning juhtumisi isegi koori ossa, kus ma olin küll esimest korda, aga see oli ikkagi omamoodi ja väga uudne kogemus, sest ilmselt ma ei satu seesugusele toimingule nii pea. Üldiselt meil ikka enamus turismiatraktsioonidega vedas, kuid ilmale ei tasu seal mitte kunagi loota. Uskumatu, aga Inglismaal võib poole tunniga ilm täielikult muutuda ja sadada padukat ning paari tunni pärast päike taas jälle paistab ja ilm on soe. Mul oli vihmavari koguaeg kotis ja seda läks iga päev vaja.
 Samuti hakkas mulle meeldima seal olles hummus ning huvi igasuguste "mökside" vastu. Möksi all pean silmas lemon curd'i, karamelliseerituid sibulaid ja muud seesugust. Kõige mõnusam lõuna oli siiski Grantchesteris, mis asub paar kilomeetrit Cambridgest. Seal sõime scone koos moosi ja clotted creamiga (loe: hangunud koorega) ning jõime klassikalist musta teed piimaga. Kahjuks sadas enne sinna minekut vihma ning siis me ei saanud süüa mitte õunapuude all, vaid sees, aga pole hullu, siis ongi põhjust tagasi minna.

Scones

Grantchester

 Tegelikult on veel nii palju rääkida ja muljetada, aga kõike ei jõuagi kirja panna ja las midagi jääb minu enda teada ka. Siiski ilusat suve teile kõigile. Juuli keskel räägin siis oma Prantsusmaa reisist. Au revoir!

Üllataja

 Alates teisipäevast on ametlikult suvevaheaeg. Juhei! Ma juba naudin seda. Nii mõnus on magada hommikul kella kümneni ja aias juua hommikukohvi. Kuid üks halb asi siiski on - kirjanduses anti meile lektüür, mis koosneb vähemalt 17 raamatust. See ei ole nüüd nii halb, aga siiski, ma ju lootsin oma väljavalituid raamatuid lugeda. Õnneks on mul neli raamatut neist 17nest loetud. Eeltöö tegin ka juba ära - uurisin, kui paksud on raamatud ja millest räägivad. Hetkel loen "Mäeküla piimameest", mis on mitte liiga hea (kusjuures à la Vilde niimoodi kirjutabki). Peale selle, ma ei saa vahepeal aru, kellest jutt käib ja mis toimub üldse. Eks see ole harjumise asi, võib-olla sajandal leheküljel hakkan aru saama, mida kirjanik on tahtnud öelda. Aga ühe tsitaadi ma juba sain: "(...) on rumalusi, mida kahepäevane vihm ei suuda maha uhta (...)".

 Viimasel koolipäeval, klassijuhataja tunnis saime kätte klassikaaslaste iseloomustuse. Tuleb välja, et enamuste arvates olen ma sõbralik, tagasihoidlik, abivalmis ja tore klassiõde. Nii armas :). Need neli omadussõna olid kõige korduvamad, aga mul oli nii hea lugeda, kui minu kohta öeldi, et ma olen hea organiseerija, ettevõtlik, kohusetundlik. Siiski paljud iseloomuomadused kippusid korduma, mis peaks ometigi tähendama seda, et ju ma siis olengi selline. Siiski, oli ka väga õige tähelepanek: " Üllataja - tema kohta võib öelda, et vaga vesi, sügav põhi ". Kusjuures, see on täiesti õige. Mõnikord ma üllatan ennast isegi. Oh, mul on ikka nii toredad klassikaaslased :) nii nunnud olete! Veel olen ma laheda mõtlemisviisiga - mõtlen nii, et see paneb ka teisi mõtlema asjadele, millele enne ei mõeldud. :))))) Selle kollase, õigemini kuldsete sõnadega lehe jätan ma endale küll igavesti alles.

 Esmaspäeval käisin vaatamas veel "L' arnacoeuri", mis oli nii võrratult hea film, et soovitan seda kindlasti vaadata. See film polnud mingi tavaline hollywoodilik armastusfilm, vaid prantslaste kohta ikka äärmiselt hea nautimusfilm, kui selline filmikategooria üldse olemas on. Nüüd on - vähemalt minu jaoks. Puudu on veel lause, et: "Prantsuse keel on imeilus".

 Ja homme sõidan Inglismaale, kuhu ma olen juba viimased kolm aastat minna tahtnud. Suurbritannia, eriti just London tundub äärmiselt 'ei leia sõnu' koht. Seal on säilinud nii palju ajaloolisi hooneid, et kõike vaadata ei jõua ma isegi mitte ühe kuuga. Uskumatu, aga järgmise nädala jooksul kõnnin mööda Thamesi jõge ja ootan London Eye peale minekut. Reisimine on kirg! Kõigest täpsemalt nädala pärast! Kuuma päikest ja jahedat tuult!



Üle pika aja

 Ma pole ikkka väga, väga ammu siia midagi postitanud. Põhjust ei oskagi öelda. Alati, kui olen mõelnud, et võiks ju midagi kirjutada, siis polnud seda õiget tunnet. Igatahes. Suvi on peaaegu juba käes. Ametlikult hakkab see 14. juunil, kuid mulle tundub, et see algas juba et täna.
 Praegu on mõnus - aknast tuleb jahedat tuult ning õues on veel valge. Kuid muidu on siin korteris olemine nii ängistav, sest õues on nii mõnus ilm, aga linnas ei saa teha neid asju, mida saaksin maal. Muidugi Emajõgi on põhimõtteliselit paarisaja meetri kaugusel, aga mind kohe kuidagi ei kisu sinna randa. Ju olen vist juba liiga heaga ära harjunud. Kummaline on olla, kui enam õppima ei pea, aga hetkel tundub see veel mõnus, kuid paari nädala pärast tahaks tagasi kooli minna. No kasvõi lihtsalt ajaloo tundidesse istuma minna ja siis seal ajaloolisi filme vaadata ja otsida põnevaid fakte ajaloosündmuste kohta või siis lahendada matas elulisi ülesandeid tangensite ja koosinuste abiga. Kui nüüd tagasi vaadata ja mõelda õpetajate ja nende tundide peale, siis mulle meeldis kõige rohkem prantsuse keel. Just sellepärast, et õpetaja oli nii tore ja seal ei tekkinud seda tuupimise tunnet, sest kõigil reeglitel oli mingi kummaline prantslaste loogika ja vahel ma saan sellest isegi aru. Samuti olid ka Beieri tunnid huvitavad, kuigi kontrolltööd panid seda natuke vihkama, aga kunsti tuleb teada ja osata kas või vähesel määral. Kokkusattumus, õpetaja Niitvägi ja Beier on ka need inimesed kellega ma hakkan tavalisest rohkem kokku puutuma. Beieriga teen humanitaarpraktikumi ning prantsuse keele õpetajaga lähen kevadel koos Prantsusmaale. Tundub tulevat hea aasta! :) 
 Kusjuures, kui täna näiteringlastega sain kokku, siis oli hea kuulda, et Reimo võib-olla isegi teeb meiega edasi näiteringi ja selles osas tuleb tänada küll Teringut. Ma ei kujutaks ette, kui ma ei käiks näiteringis. Minu jaoks on nii mõnus elada ennast kuskil mujal välja ja kehastuda täiesti teiseks inimeseks ja õppida ennast selle läbi tundma. Ma olen mõelnud isegi laagritele, aga mul pole veel seda julgust, sest mulle ei meeldi kunst kui selline, kus karjutakse ja hüpatakse, tõmmeldakse. Ju ma olen oma ajast maas, et ma seda ei mõista. Üleüldse tänapäeva kunst on nii algeliseks ära läinud. Mõnikord on selline tunne, kui mingit n.ö maali vaatan, et selle on joonistanud keegi koopaelanik. Õigemini isegi koopaelanikud joonistasid 30 000 aastat tagasi paremini, kuigi nad pidid seda tegema koopaseinale ja väga keerulisel viisil. Kuigi siinkohal ma ei üldista kõiki kunstiga tegelevaid inimesi.
 Ma ei saa aru, mis täna toimub, sest pidevalt, umbes iga tunni aja tagant kiirabi vilkurid undavad. Täna isegi nägin üht õnnetust. Keegi rolleriga poiss oli autoga kokku põrganud Kroonuaia tänaval. Jube, miks peab siis selle kuumaga nii lolliks minema (?). Igatahes, suvi on mõnus ja katsun seda nautida rohkem, kui nautisin eelmine aasta. Päikest ja jahedat tuult!