Üllataja

 Alates teisipäevast on ametlikult suvevaheaeg. Juhei! Ma juba naudin seda. Nii mõnus on magada hommikul kella kümneni ja aias juua hommikukohvi. Kuid üks halb asi siiski on - kirjanduses anti meile lektüür, mis koosneb vähemalt 17 raamatust. See ei ole nüüd nii halb, aga siiski, ma ju lootsin oma väljavalituid raamatuid lugeda. Õnneks on mul neli raamatut neist 17nest loetud. Eeltöö tegin ka juba ära - uurisin, kui paksud on raamatud ja millest räägivad. Hetkel loen "Mäeküla piimameest", mis on mitte liiga hea (kusjuures à la Vilde niimoodi kirjutabki). Peale selle, ma ei saa vahepeal aru, kellest jutt käib ja mis toimub üldse. Eks see ole harjumise asi, võib-olla sajandal leheküljel hakkan aru saama, mida kirjanik on tahtnud öelda. Aga ühe tsitaadi ma juba sain: "(...) on rumalusi, mida kahepäevane vihm ei suuda maha uhta (...)".

 Viimasel koolipäeval, klassijuhataja tunnis saime kätte klassikaaslaste iseloomustuse. Tuleb välja, et enamuste arvates olen ma sõbralik, tagasihoidlik, abivalmis ja tore klassiõde. Nii armas :). Need neli omadussõna olid kõige korduvamad, aga mul oli nii hea lugeda, kui minu kohta öeldi, et ma olen hea organiseerija, ettevõtlik, kohusetundlik. Siiski paljud iseloomuomadused kippusid korduma, mis peaks ometigi tähendama seda, et ju ma siis olengi selline. Siiski, oli ka väga õige tähelepanek: " Üllataja - tema kohta võib öelda, et vaga vesi, sügav põhi ". Kusjuures, see on täiesti õige. Mõnikord ma üllatan ennast isegi. Oh, mul on ikka nii toredad klassikaaslased :) nii nunnud olete! Veel olen ma laheda mõtlemisviisiga - mõtlen nii, et see paneb ka teisi mõtlema asjadele, millele enne ei mõeldud. :))))) Selle kollase, õigemini kuldsete sõnadega lehe jätan ma endale küll igavesti alles.

 Esmaspäeval käisin vaatamas veel "L' arnacoeuri", mis oli nii võrratult hea film, et soovitan seda kindlasti vaadata. See film polnud mingi tavaline hollywoodilik armastusfilm, vaid prantslaste kohta ikka äärmiselt hea nautimusfilm, kui selline filmikategooria üldse olemas on. Nüüd on - vähemalt minu jaoks. Puudu on veel lause, et: "Prantsuse keel on imeilus".

 Ja homme sõidan Inglismaale, kuhu ma olen juba viimased kolm aastat minna tahtnud. Suurbritannia, eriti just London tundub äärmiselt 'ei leia sõnu' koht. Seal on säilinud nii palju ajaloolisi hooneid, et kõike vaadata ei jõua ma isegi mitte ühe kuuga. Uskumatu, aga järgmise nädala jooksul kõnnin mööda Thamesi jõge ja ootan London Eye peale minekut. Reisimine on kirg! Kõigest täpsemalt nädala pärast! Kuuma päikest ja jahedat tuult!