Siesta

 Ma olen viimase paari päeva jooksul veendunud kahes asjas. Kõigepealt selles, et kui ma vanaks saan, no kohe ikka nii vanaks, et pean arstide vahelt käima, siis ma võtan endale vähemalt kaks väikest koera. Ma veendusin selles täna. Nimelt mul on valvata kaht kabajantsikut. Need kabajantsikud on Noora ja Betty - mõlemad chihuahuad ja nad on nii "nunnukad"(!). Hetkel nad väsisidki ära ja magavad - kes süles, kes lambakarva sees - seega saingi vaba aja, et kirjutada.
 Teine milles veendusid pole just mitte see, mida ma pean enne surma tegema, aga kui see võimalik oleks, siis ma teeks seda KINDLASTI. Ehk siis peale filmi "Söö, palveta, armasta" vaatamist olen ma sajaprotsendiliselt veendunud, et minu maa on Itaalia. Ma olen Itaaliast niivõrd vaimustuses, et pean kõik põhjendused kirja panema. Ja mitte teiste, vaid iseenda jaoks.
 Nagu enamus turismiraamatuid- ja firmade reisisoovitused ütlevad, et see on maa, millesse te armute ja tahate alati tagasi tulla suhtusin veel 2010. aastal ükskõiksusega. Arvasin, et see on lihtsalt meelituslause turistidele. Muidugi mulle on alati Itaalia tundunud sümpaatne, peale selle meeldib mulle itaalia köök- ja keel  ja alati maitsekalt riietatud itaallaste (kusjuures nii naised kui mehed) olemus, kuid alles nüüd on mulle päriselt kohale jõudnud, et tõesti MA ARMUSINGI ÄRA. Ja veel mina, kes ma kunagi ei torma peale reklaami vaatamist poodi.   Miskipärast olen ma alati kuskil sisimas tundnud, et minus on tükike itaallast. Juba minu nimigi on itaalia päritolu (*Andrea Bocelli). Veel lisaks nimele, meeldib mulle mitte ainult süüa, vaid ka teha itaaliapäraseid toite. Kunagi ostan veel endale pastategemise masina ja hakkan ise pastat tegema. Lisaks kõigele-kõigele muule on mul Itaaliaga veel nii palju ühist. Siiski, mida ma itaallaste puhul kadestan on - kannatlikkus. Nimelt ma olen nii kade, et nad suudavad/viitsivad mitmeid tunde oodata kastme podisemist vaiksel tulel, et see lõpuks valmis saaks. Muidugi ma saan aru, et see on vajalik ja tulemus on suurepärane, aga mina ei suudaks. Juba see, et ma tean, et sellest tuleb imemaitsev kaste, muutun ma rahutuks ja tahan kiiremini söömisprotsessini jõuda. Aga selline kadedus on pigem nagu imeltlus itaalia mammide üle.
 Kui mul oleks võimalus Itaaliasse tagasi minna, siis ma läheks vähemalt kuuks ajaks. Seal olles ma käiksin iga päev väljas söömas ja võimaluse korral koolitaks ennastki toidutegemise osas ja kes teab, ehk õpiksin ka pisut itaalia keelt (koos käežestidega). Samas tahaksin ma ööbida pikemat aega mõnes mõnusas itaaliapärases apartmentis, sest hotell oleks liiga igav ja ka kulukas. Ma päris täpsustama oma kõiki soove ei hakka, aga kindlasti veel (ei saa mainimata jätta) tahaksin minna uuesti Capri saarele, kuid siis laenutaksin paadi, tiirutaks sellega mööda saart ja ujuks koobastetaolistes kohtades. Peale igasuguste muude toredate tegevuste ei tohi ära unustada ka muuseume ja muid vaatamisväärsusi, sest nüüd peale Beieri tunde oskaksin ma paremini vaadata ja hinnata. Aitab! Lõpetuseks veel linnad nagu Napoli ja Firenze...aga nendega on mul juba teine plaan. Nüüd tuleb välja mõelda plaan, kuidas oleks võimalik need soovid täida viia. Addio.

Capri

C



Pisast peab lihtsalt selline pilt olema

 PS! Pealkirjal ja jutu sisul pole omavahel seost peale selle, et 'siesta' on itaaliakeelne sõna.

Maakad

 Juhhei! Head naistepäeva ja toredat vastlapäeva! Tänast päeva alustasin ma eelaimusega, et koolis tuleb üks tõsiselt raske päev. Tõsi küll, inglise keele tund oli seda, sest essee juures tuli mulle nagu sein ette, kuigi teemaks olid loomad. Seega head mõtet kinni püüda ja seda kirja panna oli väga raske. Siiski kujunes päev väga toredaks. Nimelt seoses naistepäevaga tegid klassivennad meile üllatuse ja ma saan jagada ainult kiidusõnu, sest nii toredat klassi kooli pealt annab ikka otsida. Üllatuseks oli see, et nad kutsusid meid matemaatika tunnist aulasse. Sinna jõudes laulis ja mängis klaverit Johannes ning ülejäänud jagasid tulpe, hiljem ka komme. Muidugi ei puudunud kallistused. Mul ei ole ammu nii toredat naistepäeva olnud!

 Pärast kooli, õhtupoole, läksin vaatama Ugala teatri tükki "Maakad", mille loo keskmes on kolm õde, kes saavad üle hulga aja kokku oma isa seitsmekümnenda juubeli peol. Ellu ärkavad aga vanad perekondlikud ja kohalikud intriigid, mis panevad nad mitmetesse väga ebamugavatesse olukordadesse.

 Esimesel vaatusel see venis küll liiga pikaks, kuid juba teises vaatuses hakkas välja tulema tüki mõte ja sündumused hakkasid kiiremini arenema. Samuti pani "Maakate" tükk mõtlema selle peale, et kui vähe me üksteist märkame ja kuigi me kuskil sügaval sisimas hoolime oma lähedastest, siis me ei näita seda välja ja kui tahaksime näidata, siis tihtipeale liiga hilja. Veel pean ütlema, et Luule Komissarov on tohutuhea näitleja. Ta kohe suutis oma rolli nii mõnusalt välja mängida. Muidugi olid teised näiteljad ka väga heal tasemel, kuid küllap kipub see ikka nii olema, et mida vanem seda parem, tuues siinkohal näiteks Ita Everi.

 Ja ongi selleks korraks kõik! Käige ikka teatrites ja võtke vabamalt - kevad tuleb!

Vasakult: Andres Tabun, Luule Komissarov ja Vilma Luik.

Pühapeva meeleolu

 Üle pika aja üks mõnus pühapäev. Päike paistab mõnusalt minu magamistuppa sisse ja muudab toa paar kraadi soojemaks. Teen akna lahti, et pisut jahutada: tuppa tuleb ka mõnus kevadepoolne lõhn, mis teeb mind erksaks. Paistaks ometi iga päev päike! Kevadlõhna peale tuleb jäätise isu ja seepeale võtangi õunajäätist ja sätin ennast mõnusalt magamistuppa sisse, et lugeda "Puhastust" ja süüa jäätist koos Nooraga. Ma arvan, et tänase kordamineku põhjuseks on ka Noora, sest siis ei pea ma olema üksi. Kurb mõelda, et juba õhtul viiakse ta ära. Lohtuseks jääb see, et näen teda laupäeval uuesti. Peale selle, et magamistoas valitseb 'hurmav' õhkkond, avaneb aknast ilus vaade Jaani kiriku poole, mis on Tartu kõige ilusam kirik oma lihtsuse poolest. Kuid ega mõnusat õhkkonda ei saa tekkida, kui raamat on igav või siis kohustuslik ja igav. Minul seda muret pole, sest käsil on Sofi Oksoneni raamat ja oma järge ootamas "Anne Franki päevik". "Puhastus" on väga huvitava teemaaretusega ning kohe kutsub aina järgmist peatükki edasi lugema ja "Anne Franki päevikut" olen ma natukene piilunud ja tundub olevat hea raamat, kus pole ka pisarad välistatud. 

 Praeguseks lõpetan, kuna tahan tänast päeva edasi nautida ning õppida on ka peamiselt prantsuse keeles, mis on hetkese seisuga minu silmis maailma kõige-kõige ilusam keel, seega teen seda suurima heameelega. Au revoir!