Maakad

 Juhhei! Head naistepäeva ja toredat vastlapäeva! Tänast päeva alustasin ma eelaimusega, et koolis tuleb üks tõsiselt raske päev. Tõsi küll, inglise keele tund oli seda, sest essee juures tuli mulle nagu sein ette, kuigi teemaks olid loomad. Seega head mõtet kinni püüda ja seda kirja panna oli väga raske. Siiski kujunes päev väga toredaks. Nimelt seoses naistepäevaga tegid klassivennad meile üllatuse ja ma saan jagada ainult kiidusõnu, sest nii toredat klassi kooli pealt annab ikka otsida. Üllatuseks oli see, et nad kutsusid meid matemaatika tunnist aulasse. Sinna jõudes laulis ja mängis klaverit Johannes ning ülejäänud jagasid tulpe, hiljem ka komme. Muidugi ei puudunud kallistused. Mul ei ole ammu nii toredat naistepäeva olnud!

 Pärast kooli, õhtupoole, läksin vaatama Ugala teatri tükki "Maakad", mille loo keskmes on kolm õde, kes saavad üle hulga aja kokku oma isa seitsmekümnenda juubeli peol. Ellu ärkavad aga vanad perekondlikud ja kohalikud intriigid, mis panevad nad mitmetesse väga ebamugavatesse olukordadesse.

 Esimesel vaatusel see venis küll liiga pikaks, kuid juba teises vaatuses hakkas välja tulema tüki mõte ja sündumused hakkasid kiiremini arenema. Samuti pani "Maakate" tükk mõtlema selle peale, et kui vähe me üksteist märkame ja kuigi me kuskil sügaval sisimas hoolime oma lähedastest, siis me ei näita seda välja ja kui tahaksime näidata, siis tihtipeale liiga hilja. Veel pean ütlema, et Luule Komissarov on tohutuhea näitleja. Ta kohe suutis oma rolli nii mõnusalt välja mängida. Muidugi olid teised näiteljad ka väga heal tasemel, kuid küllap kipub see ikka nii olema, et mida vanem seda parem, tuues siinkohal näiteks Ita Everi.

 Ja ongi selleks korraks kõik! Käige ikka teatrites ja võtke vabamalt - kevad tuleb!

Vasakult: Andres Tabun, Luule Komissarov ja Vilma Luik.