Siesta

 Ma olen viimase paari päeva jooksul veendunud kahes asjas. Kõigepealt selles, et kui ma vanaks saan, no kohe ikka nii vanaks, et pean arstide vahelt käima, siis ma võtan endale vähemalt kaks väikest koera. Ma veendusin selles täna. Nimelt mul on valvata kaht kabajantsikut. Need kabajantsikud on Noora ja Betty - mõlemad chihuahuad ja nad on nii "nunnukad"(!). Hetkel nad väsisidki ära ja magavad - kes süles, kes lambakarva sees - seega saingi vaba aja, et kirjutada.
 Teine milles veendusid pole just mitte see, mida ma pean enne surma tegema, aga kui see võimalik oleks, siis ma teeks seda KINDLASTI. Ehk siis peale filmi "Söö, palveta, armasta" vaatamist olen ma sajaprotsendiliselt veendunud, et minu maa on Itaalia. Ma olen Itaaliast niivõrd vaimustuses, et pean kõik põhjendused kirja panema. Ja mitte teiste, vaid iseenda jaoks.
 Nagu enamus turismiraamatuid- ja firmade reisisoovitused ütlevad, et see on maa, millesse te armute ja tahate alati tagasi tulla suhtusin veel 2010. aastal ükskõiksusega. Arvasin, et see on lihtsalt meelituslause turistidele. Muidugi mulle on alati Itaalia tundunud sümpaatne, peale selle meeldib mulle itaalia köök- ja keel  ja alati maitsekalt riietatud itaallaste (kusjuures nii naised kui mehed) olemus, kuid alles nüüd on mulle päriselt kohale jõudnud, et tõesti MA ARMUSINGI ÄRA. Ja veel mina, kes ma kunagi ei torma peale reklaami vaatamist poodi.   Miskipärast olen ma alati kuskil sisimas tundnud, et minus on tükike itaallast. Juba minu nimigi on itaalia päritolu (*Andrea Bocelli). Veel lisaks nimele, meeldib mulle mitte ainult süüa, vaid ka teha itaaliapäraseid toite. Kunagi ostan veel endale pastategemise masina ja hakkan ise pastat tegema. Lisaks kõigele-kõigele muule on mul Itaaliaga veel nii palju ühist. Siiski, mida ma itaallaste puhul kadestan on - kannatlikkus. Nimelt ma olen nii kade, et nad suudavad/viitsivad mitmeid tunde oodata kastme podisemist vaiksel tulel, et see lõpuks valmis saaks. Muidugi ma saan aru, et see on vajalik ja tulemus on suurepärane, aga mina ei suudaks. Juba see, et ma tean, et sellest tuleb imemaitsev kaste, muutun ma rahutuks ja tahan kiiremini söömisprotsessini jõuda. Aga selline kadedus on pigem nagu imeltlus itaalia mammide üle.
 Kui mul oleks võimalus Itaaliasse tagasi minna, siis ma läheks vähemalt kuuks ajaks. Seal olles ma käiksin iga päev väljas söömas ja võimaluse korral koolitaks ennastki toidutegemise osas ja kes teab, ehk õpiksin ka pisut itaalia keelt (koos käežestidega). Samas tahaksin ma ööbida pikemat aega mõnes mõnusas itaaliapärases apartmentis, sest hotell oleks liiga igav ja ka kulukas. Ma päris täpsustama oma kõiki soove ei hakka, aga kindlasti veel (ei saa mainimata jätta) tahaksin minna uuesti Capri saarele, kuid siis laenutaksin paadi, tiirutaks sellega mööda saart ja ujuks koobastetaolistes kohtades. Peale igasuguste muude toredate tegevuste ei tohi ära unustada ka muuseume ja muid vaatamisväärsusi, sest nüüd peale Beieri tunde oskaksin ma paremini vaadata ja hinnata. Aitab! Lõpetuseks veel linnad nagu Napoli ja Firenze...aga nendega on mul juba teine plaan. Nüüd tuleb välja mõelda plaan, kuidas oleks võimalik need soovid täida viia. Addio.

Capri

C



Pisast peab lihtsalt selline pilt olema

 PS! Pealkirjal ja jutu sisul pole omavahel seost peale selle, et 'siesta' on itaaliakeelne sõna.