Aega pole ilmaski, kui aega ei võta

 Ma pole iidamast-aadamast saati kirjutanud. Tõsi küll, aga ma pole just kõige aktiivsem blogipidaja. Aga parem ikka nüüd, kui mitte kunagi.
 Sellest ajast peale, kui ma kirjutanud pole, on juhtunud palju - nii häid, kui halbu. Sellel õppeaastal püüan ma jälle tublim ja tragim olla kui eelmine aasta. Ehk siis juba praeguseks olen alustanud balli korraldamisega toitlustuse alal, ajalooringis käinud ning isegi plakati teinud selle tarbeks ja nii nagu eelmine aasta, ka see aasta käin ma edasi näiteringis. Ma ei kujutaks ette, kui ma ei käiks näiteringis. Seal saab ennast välja elada ja keskenduda muule, kui oma probleemidele ja koolile. Loodan, et see aasta õnnestub meil minna ka väljapoole Tartu piire. Ahjaa, lisaks näiteringile, on mul veel uus väljaelamiskoht. Nimelt ma käin ZUMBA-s. Väga super tantsutrenn. See on segu erinevatest ladina-ameerika tantsudest. Ma olen alati tahtnud tegelikult tegeleda tantsimisega, aga tookord polnud selliseid võimalusi. Nüüd aga on see võimalus. Mina käin Tähtveres, mis on väga lähedal minu kodule ning sealsed treenerid on äärmiselt toredad. Soovitan!
 Eile käisin ma Paunvere laadal. Raha kulus palju, kuid ainult headele ostudele. Kõige paremaks ostuks pean ma Jamie Oliveri raamatut. Mulle tohutult meeldib itaalia köök ja Jamie tunneb seda asja. Oma eesmärgiks olen seadnud otsida välja köögikombain, mis oleks võimalikult kompaktne ning et hinna ja kvaliteedi suhe oleks paigas. Igatahes ma tegelen sellega.
 Sel perioodil on meil ka ladina keel. See keel on hetkel puhas tuupimine - käänete ja pöörete põheõppimine, aga see eest õpetaja on väga lahe. Tema teebki selle tunni vähegi talutavamaks. Tal on hea huumorisoon. Tundub, et segu saksa ja inglise omadest. Peale naljade, näitab ta meile kohti Internetist, mis meile kasuks võiksid tulla ja muid põnevaid lehekülgi. Näiteks näitas meile lehekülge www.grooveshark.com . Seal on mul juba oma konto, kus ma olen mingil määral oma playlisti kokku pannud. Siit saate kuulata www.grooveshark.com/andreapartelpoeg .
 Kuulake head muusikat ja mõelge positiivselt! Varsti hakkab ju koolivaheaeg ning keeratakse kella unetundide kasuks. :)

Muljeid

 Nüüd olen tagasi Eestis ja muljeid on omajagu. Seitsmeteistpäevane Prantsusmaa reis oli tore. Nende päevade jooksul nägi ja juhtus palju. Ilmselt reisiagentuuriga nii palju ei näeks, kuigi muretsemist oleks samas vähem, kuid mõttetu oleks oma raha raisata, kui isekäies saaks odavamalt. Üks suur pluss on see, et saab ise otsustada, kui kauaks kuskile pidama jääda. Reisiagentuuriga saaks Pariisis olla alla ühe päeva, aga meie olime kaks päeva. Pariis oligi umbes selline nagu ma seda ette kujutasin - valged majad, kitsad kohvikutänavad, suitsetavad pariislased ja umbsed metrood täis muusikuid. Kuntsniku paradiis, Pariis!

 Enne Pariisi käisime veel Amiens'is, mis oli pühapäeva tõttu nagu katolikes maades ikka välja surnud. Kohvikud olid kinni, inimesi ei liikunud ega autosi ei sõitnud. Õnneks oli Notre-Dame lahti, mis on mitu korda suurem kui Pariisi Jumalaema kirik. Amiens'i Notre-Dame oli küll suur, aga Pariisi Notre-Dame meeldis mulle rohkem. Tihtipeale just suurus ei loegi, vaid pigem õhkkond. Pariisi katedraal oli hämar ning jättis sügavama mulje. Kuigi mõlema katedraali ajalugu ulatub väga kaugele. Julgen väita, et ehk isegi 3. sajandisse, aga eks muidugi neid on ajapikku täiustatud ja maha põlenud, aga ajalugi siiski.

 Pettuma pidin siiski. Versailles lossis nimelt. Alustades sellest, et kotikoeraga ei lastud sisse ei muuseumisse ega aedadesse ja lõpetades sellega, et pidime kahes järjekorras metsiku kuumuse käes seisma. Üdini halb sealne käik ei olnud, sest mingi tunnetuse sai tollest ajast ikka kätte. Meil Eestis, Prantsusmaa Louis XIV ajal, polnud tol ajal isegi mitte Kadrioru lossi. Eks seepärast tunnevad prantslased ennast siiamaani kõige haritumaks rahvaks üldse.

 Moint Saint Micheli klooster oli äärmiselt imposantne - uskumatu, kuidas kõik need hooned sinna 900 meetri pikkusele saarele on ehitatud ning saare ajalugu on samuti äärmiselt põnev. Kahjuks ei saanud me näga tõusu ega mõõna. Ilmselt polegi tänapäeval enam võimalik näga, kuna see on ka ohtlik. Kui sadu aastaid tagasi oleks keegi jäänud keset liivateed tõusu ajal, millelt pääses saarele, oleks too kindlasti hukkunud. Arvatavasti on saare ümbrus ära betoneeritud ja liiva täis valatud turistide hordide tõttu, sest turistidest Moint Saint Miceheli saar elatubki.

Pärast Põhja-Prantsusmaad sõitsime Kesk-Prantsusmaale ning käisime siidri ja juustu teel, kus olid hubased vahvärk-majad. Siidrikülas olid nii armad butiigikesed, kus müüdi ilusaid kotte ja kübaraid. Saiakesi oskavad prantslaste patisserie'd ja boulangerie'd superhästi teha. Kesk-Prantsusmaa meenutas oma looduse poolest Šveitsi - mägine, kitsad kurvilised ja ohtlikud teed ning sinised mägijärved. Väga ilus!

 Lõuna-Prantsusmaal ei leidnud ma mitte mingisugust imetlusväärsust St Tropez's. See sadamalinnake on turistide pool vallutatud ning kaup, eriti riided ja ehted maksavad meeletult palju. Puhkama ma sinna kindlasti ei tahaks minna, ainult juhul, kui mul oleks nii palju raha, et rentida jaht ja villa, kus saaks tõesti puhata. Eks ka rikkurid tahavad kuhugile raha panna ja selleks on Armani, Dieseli, Jimmy Choo poed ideaalsed, lisaks veel kallid ehetepoed, kus sõrmus maksab 2400€. Linn lausa kiirgas rikastest inimestest ja elust, aga eks kõigil peab mingi valik olema, kuhu pikemaks ajaks pidama jääda. Minu valik see pole.

 Monacosse kulus meil umbes 100 kilomeetri läbimiseks 4 tundi, kuna väga pikad ummikud olid - ilmselt ei mahtunud kõik linnasõitjad ära. Monaco vürstiriik oli äärmiselt kokkupressitud, mitte mingusugust avarust, isegi meri oli kalleid luksusjahte täis. Siiski St Tropez'st oli ta väärikam. Väike linnriik on ehitatud nii kaljude peale, kui ka sisse. Oma auto parkisime 13 korrusele kalju sisse, eelviimasele korrusele. Maale pääsemiseks pidime sõitma 3 korda liftidega. Ruumi on, kui osatakse ruumi teha. Kahjuks ei saanud ma päris õiget Monaco tunnetust kätte, sest liiklusummikute tõttu ei saanud me sinna kuigi kauaks jääda, sest poode ja vaatamisväärsusi hakati sulgema. Kuid mulle hakkas huvi pakkuma Gibraltide dünastia ajalugugu. Huvitav ülestähendus on näiteks see, et 13. sajandil pani flaami nõid peale nõiduse, et Gibraltide suguvõsas pole kunagi õnnelikku armastust ja tundub, et nii see on siiamaani olnud.

 Muljeid on palju, palju ja neid kohti oli veelgi, kus sai käidud, aga valisin välja paremad paigad.

Amiens'i kiriku üks osa(ke)



Järjekorrad Eiffeli torni saamiseks



Triumfikaar



Pariis Seine'i jõelt





St Suplice'i kirik





Jumalaema kirik Pariisis





Luxembourgi aed





Monaco





Moint-Saint Michel'i klooster





Bon été!

Muljed Inglismaast

 Pean tunnistama, et ma olen ikka väga halb blogija. Ma olen Inglismaalt kodus olnud juba viis päeva, aga alles nüüd blogin. Aga parem hilja, kui mitte kunagi.
 Igatahes mulle hakkas tohutult Inglismaa meeldima: Cambridge on nii südamlikult armas ja mõnus koht ja London on äärmiselt mitmekülgne, igale maitsele. Suurbritanniasse lähen ma kindlasti kunagi tagasi! London oli ikka nii üllatavalt suur, et kõike ei jõudnud isegi kolme päevaga ära vaadata. Super linn! Ausalt öeldes ei suuda ma ikka veel otsuseni jõuda kumb linnast oli parem, sest minu jaoks on nad nii erinevad, aga samas omamoodi sarnased. Erinevad on nad linnamelu poolest. Londonis on palju sebimist ja tihe liiklus, kuid Cambridge on nagu väikelinn, kus isegi mõnes pargis lehmad on. Minumeelest oleks tore, kui Tartus elaksid niisamuti lehmad ja haned. Peamiselt ma olin ikkagi Cambridges ning sellest oskaksin kõige paremini rääkida. Näiteks üks tähelepanek minu jaoks oli see, et ma ei näinud seal kordagi kodutut joodikut, kes ainult hommikust hommikuni joob ja bussipingi peal magab. Tartu Emajõeäärne on seesuguse elustiiliga inimesi täis.
 Inimesed - inimesed olid uskumatult toredad! Nädala jooksul tutvusin vähemalt viiest erinevast rahvusest pärit inimestega, kuid nad kõik olid nii sõbralikud ja huvitavad isiksused, kellega suhtleks hea meelega ka edasipidi. Esimene kord käisin itaallaste juures õhtusöögil. Seal sai nalja, väga head süüa ja huvitavaid jutte pealt kuulata, igatahes see õhtu oli üks kõige armsamaid. Itaallased on ikka väga sõbralik ja tore rahvas. Eestlased võiksid eeskuju võtta! Teine kord oli õhtusöök Formal Hallis ja seal sain tuttavaks taaskord kolme itaallasega ning ühe poolakaga. Tegelikult ega see rahvus polegi nii tähtis, tähtis on see, et inimesed olid väga toredad, lausa imposantsed. Igatahes, see kolmas kord oli mu viimane päev Inglismaal ning me tähistasime koos soomlase ja eestlasega jaanipäeva, sest brittidel sellist tähtpäeva pole. Ma saan jagada ainult kiidusõnu, äärmiselt tore nädal oli!
 Londonipäevadel käisime Toweris, Tower Bridges, Briti Muuseumis, Piazza turul, Westminster Abbey's, St. Pauli katedraalis, London Eye'l, Whitehalli, parlamendihoone ja Buckinghami palee juures ning Hiinalinnas söömas. Nüüd on mul Londoni metrooskeem ka selge, äkki tuleb kasuks kunagi, kes teab. ;) Kõige ebatavalisemad juhtumid olid aga katedraalides. Esimesel Londoni päeval käisime Abbey's ja sattusime sellisel ajal, kui organist mängis nelja lugu. Muidugi esimesed kolm oleks võinud ka mina ära teha, aga viimane, neljas, oli juba midagi orelimuusika moodi, aga vähemalt saime tasuta sisse ja nägin Churchilli haua ka ära. St. Pauli katedraal on üks ilusamaid katedraale, mida ma siiamaani olen näinud, sest ta ei olnud nii ülepingutatud, vaid tagasihoidlik ja parasjagu kaunistatud. Seal saime aga osa võtta õhtupalvusest ning juhtumisi isegi koori ossa, kus ma olin küll esimest korda, aga see oli ikkagi omamoodi ja väga uudne kogemus, sest ilmselt ma ei satu seesugusele toimingule nii pea. Üldiselt meil ikka enamus turismiatraktsioonidega vedas, kuid ilmale ei tasu seal mitte kunagi loota. Uskumatu, aga Inglismaal võib poole tunniga ilm täielikult muutuda ja sadada padukat ning paari tunni pärast päike taas jälle paistab ja ilm on soe. Mul oli vihmavari koguaeg kotis ja seda läks iga päev vaja.
 Samuti hakkas mulle meeldima seal olles hummus ning huvi igasuguste "mökside" vastu. Möksi all pean silmas lemon curd'i, karamelliseerituid sibulaid ja muud seesugust. Kõige mõnusam lõuna oli siiski Grantchesteris, mis asub paar kilomeetrit Cambridgest. Seal sõime scone koos moosi ja clotted creamiga (loe: hangunud koorega) ning jõime klassikalist musta teed piimaga. Kahjuks sadas enne sinna minekut vihma ning siis me ei saanud süüa mitte õunapuude all, vaid sees, aga pole hullu, siis ongi põhjust tagasi minna.

Scones

Grantchester

 Tegelikult on veel nii palju rääkida ja muljetada, aga kõike ei jõuagi kirja panna ja las midagi jääb minu enda teada ka. Siiski ilusat suve teile kõigile. Juuli keskel räägin siis oma Prantsusmaa reisist. Au revoir!

Üllataja

 Alates teisipäevast on ametlikult suvevaheaeg. Juhei! Ma juba naudin seda. Nii mõnus on magada hommikul kella kümneni ja aias juua hommikukohvi. Kuid üks halb asi siiski on - kirjanduses anti meile lektüür, mis koosneb vähemalt 17 raamatust. See ei ole nüüd nii halb, aga siiski, ma ju lootsin oma väljavalituid raamatuid lugeda. Õnneks on mul neli raamatut neist 17nest loetud. Eeltöö tegin ka juba ära - uurisin, kui paksud on raamatud ja millest räägivad. Hetkel loen "Mäeküla piimameest", mis on mitte liiga hea (kusjuures à la Vilde niimoodi kirjutabki). Peale selle, ma ei saa vahepeal aru, kellest jutt käib ja mis toimub üldse. Eks see ole harjumise asi, võib-olla sajandal leheküljel hakkan aru saama, mida kirjanik on tahtnud öelda. Aga ühe tsitaadi ma juba sain: "(...) on rumalusi, mida kahepäevane vihm ei suuda maha uhta (...)".

 Viimasel koolipäeval, klassijuhataja tunnis saime kätte klassikaaslaste iseloomustuse. Tuleb välja, et enamuste arvates olen ma sõbralik, tagasihoidlik, abivalmis ja tore klassiõde. Nii armas :). Need neli omadussõna olid kõige korduvamad, aga mul oli nii hea lugeda, kui minu kohta öeldi, et ma olen hea organiseerija, ettevõtlik, kohusetundlik. Siiski paljud iseloomuomadused kippusid korduma, mis peaks ometigi tähendama seda, et ju ma siis olengi selline. Siiski, oli ka väga õige tähelepanek: " Üllataja - tema kohta võib öelda, et vaga vesi, sügav põhi ". Kusjuures, see on täiesti õige. Mõnikord ma üllatan ennast isegi. Oh, mul on ikka nii toredad klassikaaslased :) nii nunnud olete! Veel olen ma laheda mõtlemisviisiga - mõtlen nii, et see paneb ka teisi mõtlema asjadele, millele enne ei mõeldud. :))))) Selle kollase, õigemini kuldsete sõnadega lehe jätan ma endale küll igavesti alles.

 Esmaspäeval käisin vaatamas veel "L' arnacoeuri", mis oli nii võrratult hea film, et soovitan seda kindlasti vaadata. See film polnud mingi tavaline hollywoodilik armastusfilm, vaid prantslaste kohta ikka äärmiselt hea nautimusfilm, kui selline filmikategooria üldse olemas on. Nüüd on - vähemalt minu jaoks. Puudu on veel lause, et: "Prantsuse keel on imeilus".

 Ja homme sõidan Inglismaale, kuhu ma olen juba viimased kolm aastat minna tahtnud. Suurbritannia, eriti just London tundub äärmiselt 'ei leia sõnu' koht. Seal on säilinud nii palju ajaloolisi hooneid, et kõike vaadata ei jõua ma isegi mitte ühe kuuga. Uskumatu, aga järgmise nädala jooksul kõnnin mööda Thamesi jõge ja ootan London Eye peale minekut. Reisimine on kirg! Kõigest täpsemalt nädala pärast! Kuuma päikest ja jahedat tuult!



Üle pika aja

 Ma pole ikkka väga, väga ammu siia midagi postitanud. Põhjust ei oskagi öelda. Alati, kui olen mõelnud, et võiks ju midagi kirjutada, siis polnud seda õiget tunnet. Igatahes. Suvi on peaaegu juba käes. Ametlikult hakkab see 14. juunil, kuid mulle tundub, et see algas juba et täna.
 Praegu on mõnus - aknast tuleb jahedat tuult ning õues on veel valge. Kuid muidu on siin korteris olemine nii ängistav, sest õues on nii mõnus ilm, aga linnas ei saa teha neid asju, mida saaksin maal. Muidugi Emajõgi on põhimõtteliselit paarisaja meetri kaugusel, aga mind kohe kuidagi ei kisu sinna randa. Ju olen vist juba liiga heaga ära harjunud. Kummaline on olla, kui enam õppima ei pea, aga hetkel tundub see veel mõnus, kuid paari nädala pärast tahaks tagasi kooli minna. No kasvõi lihtsalt ajaloo tundidesse istuma minna ja siis seal ajaloolisi filme vaadata ja otsida põnevaid fakte ajaloosündmuste kohta või siis lahendada matas elulisi ülesandeid tangensite ja koosinuste abiga. Kui nüüd tagasi vaadata ja mõelda õpetajate ja nende tundide peale, siis mulle meeldis kõige rohkem prantsuse keel. Just sellepärast, et õpetaja oli nii tore ja seal ei tekkinud seda tuupimise tunnet, sest kõigil reeglitel oli mingi kummaline prantslaste loogika ja vahel ma saan sellest isegi aru. Samuti olid ka Beieri tunnid huvitavad, kuigi kontrolltööd panid seda natuke vihkama, aga kunsti tuleb teada ja osata kas või vähesel määral. Kokkusattumus, õpetaja Niitvägi ja Beier on ka need inimesed kellega ma hakkan tavalisest rohkem kokku puutuma. Beieriga teen humanitaarpraktikumi ning prantsuse keele õpetajaga lähen kevadel koos Prantsusmaale. Tundub tulevat hea aasta! :) 
 Kusjuures, kui täna näiteringlastega sain kokku, siis oli hea kuulda, et Reimo võib-olla isegi teeb meiega edasi näiteringi ja selles osas tuleb tänada küll Teringut. Ma ei kujutaks ette, kui ma ei käiks näiteringis. Minu jaoks on nii mõnus elada ennast kuskil mujal välja ja kehastuda täiesti teiseks inimeseks ja õppida ennast selle läbi tundma. Ma olen mõelnud isegi laagritele, aga mul pole veel seda julgust, sest mulle ei meeldi kunst kui selline, kus karjutakse ja hüpatakse, tõmmeldakse. Ju ma olen oma ajast maas, et ma seda ei mõista. Üleüldse tänapäeva kunst on nii algeliseks ära läinud. Mõnikord on selline tunne, kui mingit n.ö maali vaatan, et selle on joonistanud keegi koopaelanik. Õigemini isegi koopaelanikud joonistasid 30 000 aastat tagasi paremini, kuigi nad pidid seda tegema koopaseinale ja väga keerulisel viisil. Kuigi siinkohal ma ei üldista kõiki kunstiga tegelevaid inimesi.
 Ma ei saa aru, mis täna toimub, sest pidevalt, umbes iga tunni aja tagant kiirabi vilkurid undavad. Täna isegi nägin üht õnnetust. Keegi rolleriga poiss oli autoga kokku põrganud Kroonuaia tänaval. Jube, miks peab siis selle kuumaga nii lolliks minema (?). Igatahes, suvi on mõnus ja katsun seda nautida rohkem, kui nautisin eelmine aasta. Päikest ja jahedat tuult!

Siesta

 Ma olen viimase paari päeva jooksul veendunud kahes asjas. Kõigepealt selles, et kui ma vanaks saan, no kohe ikka nii vanaks, et pean arstide vahelt käima, siis ma võtan endale vähemalt kaks väikest koera. Ma veendusin selles täna. Nimelt mul on valvata kaht kabajantsikut. Need kabajantsikud on Noora ja Betty - mõlemad chihuahuad ja nad on nii "nunnukad"(!). Hetkel nad väsisidki ära ja magavad - kes süles, kes lambakarva sees - seega saingi vaba aja, et kirjutada.
 Teine milles veendusid pole just mitte see, mida ma pean enne surma tegema, aga kui see võimalik oleks, siis ma teeks seda KINDLASTI. Ehk siis peale filmi "Söö, palveta, armasta" vaatamist olen ma sajaprotsendiliselt veendunud, et minu maa on Itaalia. Ma olen Itaaliast niivõrd vaimustuses, et pean kõik põhjendused kirja panema. Ja mitte teiste, vaid iseenda jaoks.
 Nagu enamus turismiraamatuid- ja firmade reisisoovitused ütlevad, et see on maa, millesse te armute ja tahate alati tagasi tulla suhtusin veel 2010. aastal ükskõiksusega. Arvasin, et see on lihtsalt meelituslause turistidele. Muidugi mulle on alati Itaalia tundunud sümpaatne, peale selle meeldib mulle itaalia köök- ja keel  ja alati maitsekalt riietatud itaallaste (kusjuures nii naised kui mehed) olemus, kuid alles nüüd on mulle päriselt kohale jõudnud, et tõesti MA ARMUSINGI ÄRA. Ja veel mina, kes ma kunagi ei torma peale reklaami vaatamist poodi.   Miskipärast olen ma alati kuskil sisimas tundnud, et minus on tükike itaallast. Juba minu nimigi on itaalia päritolu (*Andrea Bocelli). Veel lisaks nimele, meeldib mulle mitte ainult süüa, vaid ka teha itaaliapäraseid toite. Kunagi ostan veel endale pastategemise masina ja hakkan ise pastat tegema. Lisaks kõigele-kõigele muule on mul Itaaliaga veel nii palju ühist. Siiski, mida ma itaallaste puhul kadestan on - kannatlikkus. Nimelt ma olen nii kade, et nad suudavad/viitsivad mitmeid tunde oodata kastme podisemist vaiksel tulel, et see lõpuks valmis saaks. Muidugi ma saan aru, et see on vajalik ja tulemus on suurepärane, aga mina ei suudaks. Juba see, et ma tean, et sellest tuleb imemaitsev kaste, muutun ma rahutuks ja tahan kiiremini söömisprotsessini jõuda. Aga selline kadedus on pigem nagu imeltlus itaalia mammide üle.
 Kui mul oleks võimalus Itaaliasse tagasi minna, siis ma läheks vähemalt kuuks ajaks. Seal olles ma käiksin iga päev väljas söömas ja võimaluse korral koolitaks ennastki toidutegemise osas ja kes teab, ehk õpiksin ka pisut itaalia keelt (koos käežestidega). Samas tahaksin ma ööbida pikemat aega mõnes mõnusas itaaliapärases apartmentis, sest hotell oleks liiga igav ja ka kulukas. Ma päris täpsustama oma kõiki soove ei hakka, aga kindlasti veel (ei saa mainimata jätta) tahaksin minna uuesti Capri saarele, kuid siis laenutaksin paadi, tiirutaks sellega mööda saart ja ujuks koobastetaolistes kohtades. Peale igasuguste muude toredate tegevuste ei tohi ära unustada ka muuseume ja muid vaatamisväärsusi, sest nüüd peale Beieri tunde oskaksin ma paremini vaadata ja hinnata. Aitab! Lõpetuseks veel linnad nagu Napoli ja Firenze...aga nendega on mul juba teine plaan. Nüüd tuleb välja mõelda plaan, kuidas oleks võimalik need soovid täida viia. Addio.

Capri

C



Pisast peab lihtsalt selline pilt olema

 PS! Pealkirjal ja jutu sisul pole omavahel seost peale selle, et 'siesta' on itaaliakeelne sõna.

Maakad

 Juhhei! Head naistepäeva ja toredat vastlapäeva! Tänast päeva alustasin ma eelaimusega, et koolis tuleb üks tõsiselt raske päev. Tõsi küll, inglise keele tund oli seda, sest essee juures tuli mulle nagu sein ette, kuigi teemaks olid loomad. Seega head mõtet kinni püüda ja seda kirja panna oli väga raske. Siiski kujunes päev väga toredaks. Nimelt seoses naistepäevaga tegid klassivennad meile üllatuse ja ma saan jagada ainult kiidusõnu, sest nii toredat klassi kooli pealt annab ikka otsida. Üllatuseks oli see, et nad kutsusid meid matemaatika tunnist aulasse. Sinna jõudes laulis ja mängis klaverit Johannes ning ülejäänud jagasid tulpe, hiljem ka komme. Muidugi ei puudunud kallistused. Mul ei ole ammu nii toredat naistepäeva olnud!

 Pärast kooli, õhtupoole, läksin vaatama Ugala teatri tükki "Maakad", mille loo keskmes on kolm õde, kes saavad üle hulga aja kokku oma isa seitsmekümnenda juubeli peol. Ellu ärkavad aga vanad perekondlikud ja kohalikud intriigid, mis panevad nad mitmetesse väga ebamugavatesse olukordadesse.

 Esimesel vaatusel see venis küll liiga pikaks, kuid juba teises vaatuses hakkas välja tulema tüki mõte ja sündumused hakkasid kiiremini arenema. Samuti pani "Maakate" tükk mõtlema selle peale, et kui vähe me üksteist märkame ja kuigi me kuskil sügaval sisimas hoolime oma lähedastest, siis me ei näita seda välja ja kui tahaksime näidata, siis tihtipeale liiga hilja. Veel pean ütlema, et Luule Komissarov on tohutuhea näitleja. Ta kohe suutis oma rolli nii mõnusalt välja mängida. Muidugi olid teised näiteljad ka väga heal tasemel, kuid küllap kipub see ikka nii olema, et mida vanem seda parem, tuues siinkohal näiteks Ita Everi.

 Ja ongi selleks korraks kõik! Käige ikka teatrites ja võtke vabamalt - kevad tuleb!

Vasakult: Andres Tabun, Luule Komissarov ja Vilma Luik.